Kõigist Itaaliale iseloomulikest asjadest on krõbeda põhja
ja klassikalise tomati-mozzarell-kattega
pitsa tõsiselt maailma vallutanud. Esimesi pitsasid hakati valmistama 18. ja 19.
sajandil Lõuna-Itaalias Napoli linnas, kus neid küpsetati puuahjudes.
Pitsat müüsid kitsail tänavail poisikesed, kes oma kaupa
läbilõikavate hüüetega reklaamisid. Näljased kunded ostsid erinevate katetega
pitsaviile, et neid otse tänaval süüa või koju viia. Aja möödudes hakkasid nii
mõnedki soovima pitsa nautimiseks mugavamat keskkonda, mistõttu mitmed
ettevõtlikud pagarid pakkusid peagi söömiseks ka istekohti- nii tekkisid
pitsabaarid.
Esimesed pitsabaarid
sarnanesid suuresti nendele, millest Itaalia ja ka ülejäänud maailm tänapäeval
kubiseb: ruumis on hiigelsuur puudega köetav pitsaahi ning marmorist töölaual ootel mitmesugused
koostisained. Marmorist töölaua ja ahju vahel tegutsevad osavad
pitsavalmistajad, kelle virtuooslike etteastete hulka kuulub pitsataina
sõrmeotstel keerutamine ja jahedale marmorist tööpinnale virutamine. Mõned
neist pitsabaaridest said väga kuulsaks ning panid aluse pitsavalmistajate
dünastiale.
1889. aastal kutsuti tolle aja kuulsaim pitsategija
Raffaele Esposito Napolit külastavale kuningapaarile linna erirooga valmistama.
Esposito küpsetas kolm pitsat: Mastunicola,
mida kattis rasv, juust ja basiilik; Marinara
,millel ilutsesid tomatid, küüslauk, õli ja pune; ning üks spetsiaalselt selleks sündmuseks
välja mõeldud pitsa tomati, õli, mozzarella
juustu ja basiilikuga, mille punane, valge ja roheline värvus meenutasid
Itaalia lippu. Kuninganna, kelle nimi oli Margherita, armus sellesse pitsasse,
nii et uhke pitsameister pani oma leiutisele kuninganna auks nime. Kuninganna
kiri, milles ta Esposito kulinaarseid oskusi taevani kiidab, on siiani Napolis
Antica Pizzeria Brandi pitsabaaris aukohal kõigile näha.Immigrandid, kes Itaaliast 19. sajandil ja 20. sajandi alguses hordidena lahkusid, tutvustasid algupärast Napoli rooga kogu maailmas. Pitsabaare asutati suuremates Itaalia kogukondades Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Argentinas, Autraalias ja mujal, kus Itaalia esimese põlvkonna asunikud end sisse seadsid. Kuid tõeliselt vallutas pitsa maailma alles 20. sajandi teisel poolel. Sellest ajast saadik on see jõudnud peaaegu kõikjale, kaasa arvatud nii kuged riigid nagu Venemaa, Pakistan ja Brasiilia.
Aja jooksul on pitsa omandanud kohalikele köökidele iseloomulikke maitseid, näiteks Prantsusmaal on paljud pitsad kaetud traditsioonilise mozzarella asemel Emmentali juustuga (imemaitsev!) ning Ameerikas on paljudel piirkondadel oma iseloomulikud pitsad, näiteks Chicago paksupõhjaline pitsa.
Nagu iga Itaalia toidu puhul, on ka pitsa valmistamisel lisaks värskete koostisosade kasutamisele ja itaaliapärasele oskuslikule vähesega läbiajamisele kindlad nipid ja reeglid.
Divertitevi! (Naudingut!)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar